Rubriik "SINAlased välismaal"

Kuuldavasti on mitmed SINA vilistlased maandunud välisriikidesse, et saada uusi kogemusi, meeletuid mõtteid ja lahedaid sõpru. Uurisin veidi SINA välisdelegaatide elu kohta ja hea meelega jagan seda SINA blogi lugejatega:)

Esimesena on luubi all FoorumTe: üks asutajatest Kelli Maldre, kes asus õppima Itaaliasse. Tema tegemiste kohta saad lugeda altpool.

________________________________________________

Koos tänasega olen Itaalias õppinud täpselt kaks kuud. Väike küla, kus elan, asub peaegu Sloveenia piiril ja kohalikud elanikud jagunevad kaheks – pooled itaallased, pooled sloveenlased. Ja siis oleme veel meie, mina ja minu koolikaaslased, peaegu 200 õpilast enam kui 80 eri rahvusest. Kõik oleme siin 100% stipendiumiga, mis katab kaheks aastaks meie õppimise ja olemise.

Paljud asjad on teistmoodi, kui nad kodus minu jaoks olid. Eestis poleks ma kunagi jaganud tuba itaallase ja panamalasega ning mul ei oleks naabreid, kes tulevad Jaapanist või Iraagist. Ei oleks õhtud, kui ma räägin ajaloost bosnialase ning serblasega ega lõunaid, kus ma söön mõne aasialasega pulkadega kiirnuudleid. Aga on veel asju, mis kodus sellisel moel ei toiminud.
Selline on kooli missioon: läbi rahvusvahelise hariduse, jagatud kogemuste ja ühiskondliku tegevuse aitab United World Colleges liikumine noortel inimestel kujuneda vastutustundlikeks kodanikeks, kes on poliitika- ja keskkonnateadlikud, pühendunud rahu, õigluse, mõistmise ja koostöö ideaalidele ning nende ideaalide ellurakendamisele läbi tegude ja isikliku eeskuju (http://www.uwc.ee/). Kuidas me selle poole aga liigume? Mida teha, et muuta maailma jätkusuutlikumaks ja paremaks paigaks meile kõigile?

Sorteerime prügi. Siin on see täiesti loomulik, et igas õpilasmajas on neli prügikasti ja igas klassis on nurgas ka korv paberi jaoks, mida sa enam ei vaja. Enamus inimesi enne siia tulekut oma kodus prügi sorteerinud ei ole, tagasi minnes on aga imelik kõik ühte korvi visata. Siin õpime, et „recycling“ ei ole tüütu prügi jaotamine mitme kasti vahel, vaid täiesti tavaline igapäevane asi, mis ei tee elu sugugi keerulisemaks.

Teenime ühiskonda. Igal õpilasel on vähemalt üks tegevus, millega midagi kogukonnale tagasi anda. Mõni käib vanuritel külas meie oma kodukülas, teised kõivad külastamas vanadekodusid lähimas suuremas linnas või viivad tegevusi läbi puuetega inimestega. Mina käin külas ühel üksikul vanemal naisel, küpsetame ja räägime juttu. Vahel teeme koos teiste õpilastega ka suuremaid asju, näiteks sel laupäeval korraldasime vanuritele teepeo. Küpsetasime veidi ja muidugi tõi iga külaline midagi isetehtut kaasa. Kooli parimad muusikud mängisid paar lugu ja kõik veetsid mõnustasti aega.

Oleme tolereeriv kogukond. Sallivus on siinse elu juures üks võtmesõnu. Koos on inimesed eri rassidest ning religioonid on erinevad. Samuti on seinast seina arvamusi, uskumusi ja seisukohti, kuid õpilased on avatud ka teistsuguste asjade suhtes, mitte ainult poliitika ja religiooni koha pealt. Küla peal ei üldse nii harukordne, et kaks inimest tulevad vastu, hoiavad käest või ümbert kinni ja ei ole mitte poiss ja tüdruk, vaid on kaks poissi. Peaaegu 15% minu koolivendadest siin on homoseksuaalsed.


Tunnen praegu nagu mind ümbritseks ideaalühiskond. Nimetame oma koduküla sageli mulliks, aga tahame, et ühel päeval oleks terve maailm selline, et igaüks saaks olla selline nagu ta on ja elada üheskoos rahus.