Monday, August 4, 2008

Haiitit päästma!

Ühe artikli jaoks ideid ja materjali kogudes sattusin ühele veebimängule (Ayiti: The Cost of Life). Eriliseks teeb mängu see, et kurikaelade tapmise asemel tuleb hoopis ühel vaesel Haiiti perekonnal aidata ellu jääda.

Mängu edu määrab see, kui hästi oskad õigeid valikuid langetada - kas saata kõige noorem laps kooli või osta jalgratas, et pereisa saaks tasuvamale tööle minna; kas kulutada kogu olemasolev raha pereema terveks ravimisele ja viia kogu asi pankrotti või riskida tema surmaga ja lasta tal siiski tööl edasi käia?

Mäng pandi kokku eesmärgiga tutvustada lastele ja ka täiskasvanutele, milliste raskete valikute ees miljonid inimesed iga päev seisavad. Tekib muidugi küsimus, et mäng ju siiski lihtsustab olukorda ja ei pruugi inimesi tõsisemalt mõtlema panna või veelgi enam - ei pane kedagi midagi ette võtma.

Samas põhjalikud, teaduslikud raportid ei ole tavaelanikkonnas just kõige populaarsem lugemisvara, nii et ehk tulebki kasutada teisi teid sellistele teemadele tähelepanu tõmbamiseks? Ja pealegi, kui tekib sügavam huvi, siis on mängu juures ka viited, kus saab teemaga lähemalt tutvuda.

Aga proovige ise:

http://ayiti.newzcrew.org/globalkids/


PS. Andke märku, kui teil õnnestub õnneliku lõpuni jõuda! Mina olen siiamaani totaalselt läbikukkunud.

2 comments:

Anonymous said...

Jõuab lõpuni küll, kui halba õnne pole

1) ära saada kedagi kooli! võib-olla mängu teises pooles, kui raha jookseb, siis pereema paar korda kooli saata, et ta sekretäri koha saaks. Kooli asemel osta iga käiguga raamatuid
2) Üks laps saada alati vabatahtlikuks
3) kedagi koju vedelema ei jäta, kõik tööle
4) Ära haigust kunagi ignoreeri, kohe kliinikusse
5) ära osta jampsi, nagu ravitee või mänguasjad:) Samas jalgratas, torustik ja kanad on olulised.
6) Elatustase peab vähemalt decent olema, muidu jäävad kõik haigeks jne

Üldiselt päris masendava pildi maalib kolmandast maailmas - kool unusta ära, edu võti on lapsest saati tööd rabada, vabast ajast õppida ja loota, et koolerasse ei sure.

kruusk said...

hmm... ma läksin ikka seda rada, et saatsin lapsed kooli... Kanade ja torustiku ostmiseni ma polegi kunagi jõudnud, kuigi jalgratta ühel korral sain. Peab siis ikka uuesti proovima.