Saturday, November 8, 2008

Walesi kroonikad

Täna saate lugeda Britta Tarvise( FoorumTe: algataja) elust Walesis!

________________________________________________



Rahustava pimeduse saatel õhtusel Walesi maastikul veeredes kohtab pidevalt pilte, mis meenutavad kunagi ammu geograafiaõpikus nähtud pilte Aafrika savannidest. Sügisvärvides puud muunduvad kuivanud põõsastikuks, lehmad aga toiduotsingul lõvideks. Ma ei oska seletada lahti seda fenomeni, kuidas üks Loode-Euroopas pesitsev koht muutub minu jaoks paigaks, kuhu ma pole kunagi jõudnud, aga mulle meeldib võtta seda kui märki. Lõuna ja Põhja – või kaasaegsemalt, arenenud ja arengumaade - liitumisest. Et meie maailm on üks. Ja nagu Pliny ütles - Africa semper aliquid novi. Aafrikast tuleb alati välja midagi uut. Seda ka minu pseudo-Aafrikas, Walesis. Ideaalne muld maailmamuutuseks.

Juba teist kuud uuel maal veetes paneb paratamatult tähele erinevusi ja sarnasusi kodumaaga. Natuke seisan endiselt turistipositsioonis, aga üha rohkem olen liikumas siinse elu sisse. Mitte ainult ei koba ma ilu ja pealispinda, vaid rohkem ja rohkem hakkan mõistma, mida ja miks inimesed siinpool maailma teevad. See oli ka üks põhjuseid, miks otsustasin, et just nüüd ja praegu on õige aeg tulla. Mitte kodust lahkuda, vaid maailma näha. Eks see ole jälle üks mu unistusi, et kui olla eemal ja näha teistsugust elu, siis ei saa ainult tundma kohalikku elu, vaid ka teistsuguseid lahendusvõimalusi, meetodeid, ideid ja seda eelkõige enda kodus rakendamiseks. Kasvada maailmakodanikuks.

Üks esimesi asju, mida olen tähele pannud, on vabatahtlikkuse integratsioon ühiskonda. Kui paar aastat tagasi tegin sõpradega filmi vabatahtlikkusest ja küsitlesin Kadrioru pargis inimesi, mida nemad teavad vabatahtlikest, siis mõistsin, et miski, mis mulle on nii iseenesestmõistetav, on võrdlemisi tundmatu termin ülejäänud ühiskonnas. Siin aga olen ma pidevalt tunnistajaks vastupidisele protsessile, nähes, kuidas inimesed kohalikus keskkonnas on valmis abistama ja seda ilma rahalise vastutasuta, vaid nende südame lahkusest. Muidugi saan ma rääkida hetkel ainult sellest, mida ise olen näinud, ja suures osas on see mu kool ja ümbritsev küla nimega Ruthin. Siiamaani on koolis toimunud mitmeid üritusi, mille tulu on läinud heategevusse. Ja kõik on õpilaste korraldatud. Kuigi puudub ÕOV-laadne organisatsioon (samas eksisteerivad kooliprefektid), on õpilaste initsiatiiv koolielu põnevamaks teha siiski märgatav. Talendiõhtu. Viktoriin. Arva ära direktori kõne pikkus auhindade jagamisel. Koduriiete päev (väga populaarne ja kõneaineline, kui terve ülejäänud aja peab koolivormi kandma). Korraldatud selleks, et inimestel oleks lõbus ja et samal ajal oleks see ajaviitmine ka reaalse tulemusega. Praegusel hetkel saab osta koolist punase mooni kujuga märke, mis mälestavad kõiki, kes on kunagi rõhumisele vastu astunud, olgu see siis sõdides või muul moel. Tulu läheb taas heategevuseks.
Seesama punase mooni algatus on hetkel käimas ka Ruthini linnas, kus olen lisaks märganud erinevaid ettevõtmisi, mis minu meelest on märkimisväärsed ühe pisikese linna juures. Näiteks on olemas oma St John’s Ambulance brigaad, organisatsioon, mis kergelt meenutab Punast Risti, kuid on suunatud rohkem lähiümbruskonna üritustel abistama esmaabiga. Igal esmaspäeva õhtul kogunevad inimesed kokku, noored ja eakamad, maakonna erinevatest paikadest, et üheskoos õppida ja kasvada ning vajadusel osata reaalselt aidata. Seda oma vabast ajast ja tahtest. Linnas on mitu heategevuspoodi, mille tulud lähevad nii eri haiguste ravile (lähemalt siit) kui lastekaitsele (ja siit). Esimestel nädalatel leidsin orgaanilise poe. Linna suurim pood, kaubanduskett Tesco, on täis Fairtrade kaupa, nii et peaaegu enamikule kaubale on võimalik leida orgaaniline ja ausa kaubanduse märki kandev alternatiiv.

Samal ajal ei saa näha ainult positiivset. Kohas, kus on nii palju eeldusi mõtlevaks ja tegutsevaks ühiskonnaks, olen ma siiski niivõrd palju juba märganud pessimismi ja suhtumist, justkui kõikide õpilaste suurimaks sooviks on hea karjäär, võimas auto ja palju raha. Muidugi peaksid praktilisus ja idealism käima käsikäes, aga siin on kas ühte või teist pidi. Ja eks ta nii olegi. Sobiv muld on olemas, aga nüüd on vaja suuremat usku sinna ka midagi istutada.

No comments: